Jah.. Nostalgilisest sügisest sai talv ja õdusast talvest on saanud imeline kevad. Ketrasin pidevalt oma peas mõtet, et 'täna' ma kirjutan, kuid miskil kummalisel põhjusel seda kunagi ei juhtunud, kuni tänaseni. Ilmselt oli ka sellel oma ajendaja.
Lugedes septembrikuu postitust ja meenutades oma põnevust uue töökoha ja elumuutvate otsuste ees, siis pean nentima, et ka tänaseks pole just kuigi palju muutunud. Olen vähemalt sama õnnelik ja põnevil. Olen endiselt GAG'i kogupäevakoolis õpetaja ja teen seda tööd suurima rõõmuga. Ei kujutakski oma elu praegu teisiti ette, kuid nüüdseks puhuvad mu elus taas uued tuuled ja päevakorda on kerkinud värsked otsused, mis vajavad hädasti mind, otsustajat. Lõpetasin äsja oma teise põhipraktika, kus olin õpetajaks 6.klassile. Eks see oli katsumus omaette ja algselt kohati tundsin, et mind paisati pea ees otse sügavasse vette, kuid ma suutsin sellest siiski välja ujuda. Võitjana. Olen kogunud endasse nii palju enesekindlust, tahtmist ja indu, motivatsiooni ja valmisolekut. Tunnen, et olen valmis uuteks väljakuteseks ja muutusteks. Ma sain hulgal uusi pakkumisi, mistõttu andsin pikemalt mõtlemata Estoniasse lahkumisavalduse. Tunnen, et on aeg teatud uksed enda seljataga lõplikult sulgeda ja anda võimalus uutele. Muidugi on natuke kurb ka, inimesed on ju südamesse pugenud ja mälestusi rohkem kui kokku jõuab lugeda, kuid mälestused ju ei kao kuhugi ja inimesed.. inimestega on alati võimalus edasi suhelda. Eelmisest nädalast alates hakkasin eratunde andma. Näen, et need ulatavad mulle käe tulevikku. Kummaline, kuid alles nüüd, peale II põhipraktikat ja alles neljanda õppeaasta lõpusirgel ma tunnen, et jah, minust vist saabki õpetaja. Ma ju tahtsin ja lootsin ennegi, kuid polnud kordagi veel endas piisavalt enesekindlust leidnud. Täna hakkavad kõik lootused ja ootused reaalsuseks muutuma. Nii et mõnda aega tasub mul sõrmed ja varbad ristis hoida. See on see tunne, kui reaalsus hakkab isegi veidi hirmu külvama, sest poleks ise julgenud kunagi nii paljust unistada. Poleks mitte kunagi uskunud, et oma õpilastelt ja juhendajatelt niivõrd liigutavad tagasisided saan. Üks õpilane teadis kirjutada, et: "Te võtate meid sellisena nagu me oleme. Olete nagu Minerva McGonagall!". Kes mind vähegi teab ja tunneb, võib aimata, et see on üks suurimaid komplimente, mida oleksin võinud oodata. :)
Kokkvõtvalt võib öelda, et praegu on mu elus üks ütlemata ilus aeg. Mitte, et kõik oleks tipp-topp - muidugi on asju, mis vähemal või rohkemal määral hinge kraabivad, kuid inimene peab ise oma elule käsikirja kirjutama, seega olen võtnud hoiaku, et kõik, mis juhtub, juhtubki põhjusega ning oluline on ise julge olla. Julgeda elada. Kui vaeva näha, siis astuvad head asjad ise mu ellu ning lahkuvad need, mis ei peagi enam minuga sammu pidama.
No comments:
Post a Comment