Kevade võlu.

Jah.. Nostalgilisest sügisest sai talv ja õdusast talvest on saanud imeline kevad. Ketrasin pidevalt oma peas mõtet, et 'täna' ma kirjutan, kuid miskil kummalisel põhjusel seda kunagi ei juhtunud, kuni tänaseni. Ilmselt oli ka sellel oma ajendaja. 

Lugedes septembrikuu postitust ja meenutades oma põnevust uue töökoha ja elumuutvate otsuste ees, siis pean nentima, et ka tänaseks pole just kuigi palju muutunud. Olen vähemalt sama õnnelik ja põnevil. Olen endiselt GAG'i kogupäevakoolis õpetaja ja teen seda tööd suurima rõõmuga. Ei kujutakski oma elu praegu teisiti ette, kuid nüüdseks puhuvad mu elus taas uued tuuled ja päevakorda on kerkinud värsked otsused, mis vajavad hädasti mind, otsustajat. Lõpetasin äsja oma teise põhipraktika, kus olin õpetajaks 6.klassile. Eks see oli katsumus omaette ja algselt kohati tundsin, et mind paisati pea ees otse sügavasse vette, kuid ma suutsin sellest siiski välja ujuda. Võitjana. Olen kogunud endasse nii palju enesekindlust, tahtmist ja indu, motivatsiooni ja valmisolekut. Tunnen, et olen valmis uuteks väljakuteseks ja muutusteks. Ma sain hulgal uusi pakkumisi, mistõttu andsin pikemalt mõtlemata Estoniasse lahkumisavalduse. Tunnen, et on aeg teatud uksed enda seljataga lõplikult sulgeda ja anda võimalus uutele. Muidugi on natuke kurb ka, inimesed on ju südamesse pugenud ja mälestusi rohkem kui kokku jõuab lugeda, kuid mälestused ju ei kao kuhugi ja inimesed.. inimestega on alati võimalus edasi suhelda. Eelmisest nädalast alates hakkasin eratunde andma. Näen, et need ulatavad mulle käe tulevikku. Kummaline, kuid alles nüüd, peale II põhipraktikat ja alles neljanda õppeaasta lõpusirgel ma tunnen, et jah, minust vist saabki õpetaja. Ma ju tahtsin ja lootsin ennegi, kuid polnud kordagi veel endas piisavalt enesekindlust leidnud. Täna hakkavad kõik lootused ja ootused reaalsuseks muutuma. Nii et mõnda aega tasub mul sõrmed ja varbad ristis hoida. See on see tunne, kui reaalsus hakkab isegi veidi hirmu külvama, sest poleks ise julgenud kunagi nii paljust unistada. Poleks mitte kunagi uskunud, et oma õpilastelt ja juhendajatelt niivõrd liigutavad tagasisided saan. Üks õpilane teadis kirjutada, et: "Te võtate meid sellisena nagu me oleme. Olete nagu Minerva McGonagall!". Kes mind vähegi teab ja tunneb, võib aimata, et see on üks suurimaid komplimente, mida oleksin võinud oodata. :)

Kokkvõtvalt võib öelda, et praegu on mu elus üks ütlemata ilus aeg. Mitte, et kõik oleks tipp-topp -  muidugi on asju, mis vähemal või rohkemal määral hinge kraabivad, kuid inimene peab ise oma elule käsikirja kirjutama, seega olen võtnud hoiaku, et kõik, mis juhtub, juhtubki põhjusega ning oluline on ise julge olla. Julgeda elada. Kui vaeva näha, siis astuvad head asjad ise mu ellu ning lahkuvad need, mis ei peagi enam minuga sammu pidama. 

Kõik on uus septembrikuus.

Hei Sina.

Olen taas leidnud endas tahet ja viitsmist enda tegemistest ja mõtetest kirjutada. Vana blogi otsustasin sulgeda, sest sealsed mõttekäigud on mulle nüüdseks väga võõraks ja kaugeks jäänud. Olen alati kirjutamist armastanud, seda tõestavad vanad kappi peidetud täiskirjutatud päevikud, mida enam vist lugeda ei julgegi. Mõte uuesti sule haaramisest tekkis suvel, kui lugesin miskit põnevat raamatut, kus oli tõmmatud huvitav paralleel päeviku kirjutamise ja oksendamise vahel - kui inimese sees pole emotsionaalselt või füüsiliselt kõik korras ja tekib tunne, et tahaks seda endast ühel või teisel moel välja saada, siis peale südamlikku kirjutamist või oksendamist läheb enesetunne kindlasti paremaks ja tekib teatud rahu. Mulle meeldis selline mõttelend, kuid mis kindlasti ei tähenda seda, et siin blogis vaid halbadest asjadest suud pruugin. :)

Kuidas ma elan ja millega ma tegelen? - Ma elan hästi. Iga päev tunnen, kuidas elu mulle uusi ja põnevaid väljakutseid esitab. Kui sügise alguses ei teadnud ma veel, mida oma vaba ajaga peale hakata, siis nüüdseks on see peadmurdev küsimus endale ideaalse vastuse leidnud. Sellest sügisest alates ei saa Tallinna Ülikool minu kursusele enam statsionaarset õpet pakkuda, mistõttu käin koolis koos kaugõppega. Antud õppevorm on mulle väga meelt mööda, sest olen alati eelistanud iseseisvat õppimist. Kuid kaugõppes teadmisi omandades tundsin, et mul tekkis liiga palju kasutut vaba aega. Esialgu oli plaan Estonia kõrvalt trenni minna ja oma aeg sinna pühendada, kuid suve lõpus suutsin oma jala kipsi "astuda", seega trennile tõmbasin samuti vee peale. Vegeteerisin kodus päevani, mil sain tööpakkumise Gustav Adolfi Gümnaasiumisse. Ma ei oska siiani seda tunnet sõnadesse panna, kuid tundsin sekundiga ära, et just see minu elust praegu puudubki. Senini olin täiesti kindel olnud, et ka peale seda viit aastat ülikoolis ei näe ma end veel õpetajana. Plaanisin peale ülikooli puhata ja välismaale minna. Ja mis nüüd juhtus? Need mõtted lükkusid kuhugi kaugemale mälusoppi ja otsustasin kandideerida! Järgmise päeva õhtuks võisin end GAG'i töömesilaseks nimetada. Üüratu rõõm ja põnevus, mis mind küll valdasid. Nüüdseks olen õpetaja rollis olnud kaks nädalat ja tunne on sama. Muidugi pole kõik päevad vennad ja mõne päeva lõpus tunnen, et minust oleks justkui kogu energia välja imetud, kuid mida päev edasi, seda lihtsam on. Olen arvamusel, et antud töö on ideaalne ettevalmistus tulevikuks. Praegu ei ole ma klassiõpetaja ametikohal, vaid kogupäevakooli. Teisiti öelduna olen ma pikapäevarühma õpetaja. Minu vastutusel on klassitäis 1., 2. ja 3.klassi lapsi. Ma aitan neid kodutöödes ning pakun neile erinevaid arendavaid võimalusi oma aja sisustamiseks. Olen tõeliselt rahul, sest olen lastega suhtlemisel ja enese kehtestamisel väga-väga palju enesekindlamaks saanud. Eks kannatust peab olema, et mitte läbi põleda, kuid kui jääda sihikindlalt rahulikuks, siis on laste austus välja teenitud ja oledki kujunemas õpilastele autoriteediks.

Seega, kui enne kurtsin liigse vaba aja üle, siis nüüdseks on minu ainsaks vabaks päevaks pühapäev, mida olen enneolematul määral armastama õppinud. Kahe koha peal töötamine ning samal ajal püüdes veel erialaseid teadmisi omandada on üpriski keeruline. Siiani olen ilusti toime tulnud ning usun, et hoian end ka edaspidi vee peal. See õnnis tunne, mis tekib iga kord, kui läbi vanalinna töölt tööle jalutan, muudab ükskõik kui väsinud ja vaevatud olemise taas muhedalt meeldivaks.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et elan hästi. Suvi oli ülemõistuse mõnus ja ka sügis on suurepäraselt alanud. Pole mõistusetaguseid probleeme ega muresid, mis hinge kriibiks. Hoian lähedal inimesi, kellest hoolin, vähemsümpaatsetele pööran kerge südamega selja. Rahulolu ja sügisene nostalgia on kindlasti olulisteks võtmesõnadeks minu hetkelise eluolu juures. Jääb üle ainult soovida, et see kõik nii positiivsel toonil ka talve saabudes jätkuks, mis nii küll viga elada oleks. :)

Kui tänane postitus oli pigem sissejuhatava laadiga, siis edaspidi võib mõnevõrra detailsemaid mõttelende lugeda (sest eks need ole need kõige paeluvamad ju, right? :))