Hei Sina.
Olen taas leidnud endas tahet ja viitsmist enda tegemistest ja mõtetest kirjutada. Vana blogi otsustasin sulgeda, sest sealsed mõttekäigud on mulle nüüdseks väga võõraks ja kaugeks jäänud. Olen alati kirjutamist armastanud, seda tõestavad vanad kappi peidetud täiskirjutatud päevikud, mida enam vist lugeda ei julgegi. Mõte uuesti sule haaramisest tekkis suvel, kui lugesin miskit põnevat raamatut, kus oli tõmmatud huvitav paralleel päeviku kirjutamise ja oksendamise vahel - kui inimese sees pole emotsionaalselt või füüsiliselt kõik korras ja tekib tunne, et tahaks seda endast ühel või teisel moel välja saada, siis peale südamlikku kirjutamist või oksendamist läheb enesetunne kindlasti paremaks ja tekib teatud rahu. Mulle meeldis selline mõttelend, kuid mis kindlasti ei tähenda seda, et siin blogis vaid halbadest asjadest suud pruugin. :)
Kuidas ma elan ja millega ma tegelen? - Ma elan hästi. Iga päev tunnen, kuidas elu mulle uusi ja põnevaid väljakutseid esitab. Kui sügise alguses ei teadnud ma veel, mida oma vaba ajaga peale hakata, siis nüüdseks on see peadmurdev küsimus endale ideaalse vastuse leidnud. Sellest sügisest alates ei saa Tallinna Ülikool minu kursusele enam statsionaarset õpet pakkuda, mistõttu käin koolis koos kaugõppega. Antud õppevorm on mulle väga meelt mööda, sest olen alati eelistanud iseseisvat õppimist. Kuid kaugõppes teadmisi omandades tundsin, et mul tekkis liiga palju kasutut vaba aega. Esialgu oli plaan Estonia kõrvalt trenni minna ja oma aeg sinna pühendada, kuid suve lõpus suutsin oma jala kipsi "astuda", seega trennile tõmbasin samuti vee peale. Vegeteerisin kodus päevani, mil sain tööpakkumise Gustav Adolfi Gümnaasiumisse. Ma ei oska siiani seda tunnet sõnadesse panna, kuid tundsin sekundiga ära, et just see minu elust praegu puudubki. Senini olin täiesti kindel olnud, et ka peale seda viit aastat ülikoolis ei näe ma end veel õpetajana. Plaanisin peale ülikooli puhata ja välismaale minna. Ja mis nüüd juhtus? Need mõtted lükkusid kuhugi kaugemale mälusoppi ja otsustasin kandideerida! Järgmise päeva õhtuks võisin end GAG'i töömesilaseks nimetada. Üüratu rõõm ja põnevus, mis mind küll valdasid. Nüüdseks olen õpetaja rollis olnud kaks nädalat ja tunne on sama. Muidugi pole kõik päevad vennad ja mõne päeva lõpus tunnen, et minust oleks justkui kogu energia välja imetud, kuid mida päev edasi, seda lihtsam on. Olen arvamusel, et antud töö on ideaalne ettevalmistus tulevikuks. Praegu ei ole ma klassiõpetaja ametikohal, vaid kogupäevakooli. Teisiti öelduna olen ma pikapäevarühma õpetaja. Minu vastutusel on klassitäis 1., 2. ja 3.klassi lapsi. Ma aitan neid kodutöödes ning pakun neile erinevaid arendavaid võimalusi oma aja sisustamiseks. Olen tõeliselt rahul, sest olen lastega suhtlemisel ja enese kehtestamisel väga-väga palju enesekindlamaks saanud. Eks kannatust peab olema, et mitte läbi põleda, kuid kui jääda sihikindlalt rahulikuks, siis on laste austus välja teenitud ja oledki kujunemas õpilastele autoriteediks.
Seega, kui enne kurtsin liigse vaba aja üle, siis nüüdseks on minu ainsaks vabaks päevaks pühapäev, mida olen enneolematul määral armastama õppinud. Kahe koha peal töötamine ning samal ajal püüdes veel erialaseid teadmisi omandada on üpriski keeruline. Siiani olen ilusti toime tulnud ning usun, et hoian end ka edaspidi vee peal. See õnnis tunne, mis tekib iga kord, kui läbi vanalinna töölt tööle jalutan, muudab ükskõik kui väsinud ja vaevatud olemise taas muhedalt meeldivaks.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et elan hästi. Suvi oli ülemõistuse mõnus ja ka sügis on suurepäraselt alanud. Pole mõistusetaguseid probleeme ega muresid, mis hinge kriibiks. Hoian lähedal inimesi, kellest hoolin, vähemsümpaatsetele pööran kerge südamega selja. Rahulolu ja sügisene nostalgia on kindlasti olulisteks võtmesõnadeks minu hetkelise eluolu juures. Jääb üle ainult soovida, et see kõik nii positiivsel toonil ka talve saabudes jätkuks, mis nii küll viga elada oleks. :)
Kui tänane postitus oli pigem sissejuhatava laadiga, siis edaspidi võib mõnevõrra detailsemaid mõttelende lugeda (sest eks need ole need kõige paeluvamad ju, right? :))
